9.02 - Neljapäev - 5. mäepäev Zillerdal

Ennustuse kohaselt peaks olema selge päiksepaisteline ilm, kuid mida me näeme aknast on pilv pilves kinni ja eelmise päeva soojus on ka karu tagumikku kadunud.
Nagu plaanitud võtame ette teekonna Zillerdali, seekord jõuab ka teise maja rahvas õigeaegselt rongijaama.
10Minutiline rongisõit ja bussike otsa ja olemegi gondli juures. Plaaniks on suunduda pargi poole, kus peaks siis õhupall olema. Park on ja piiiikkk ankur on, kuid mida pole on õhupall, vaid kasutatud lõtv kumm, millele kindlasti hüpata ei tasu. Osavamad jäädvustavad oma kurvid BMW slaalomirajal. Pikk ankur üles ja jätkame teed Zillerdali laskumistel.
Iff läks lolliks ja hakkas kihutama jälle. Lõuna ajal näiteks keegi ei pand isegi tähele, et söögi ajal käis ta vahepeal üle helikiiruse all ära, gps näitas max kiiruseks 1024m/s.
Päeva nael oli ema ja kana romantiline eelmäng kahesel tõstukil kui emast sõideti tõstukiga üle. Teised said teada, miks aeg-ajalt tõstukiga sõites tõstuk seisma jääb. Poole päeva peal tegime ka grupiviisilise offroadi (va kana), parimaid ebaõnnestumisi aplodeeriti peakohal sõitvast tõstukist. 5+ sest ühtegi laudurist argpüksi ei olnud, kes poleks julgenud rajalt eemale tulla, kepparid(kana) ei lähe arvesse.
Guidsil on täna eriline ora tagumikus, täna on ta Kadri asemel juhipositsioonile asunud, nii et aeglasemad hing paelaga kaelas järgi lohisevad. Kaisa, kelle niigi sinine ja turses põlv paneb valu suudab sellele uue põntsu anda päeva lõpetuseks ja jätab viimase laskumise vahele. Kõik teised ruttavad viimasele gondlile, et veel üks laskumine teha, 20 minutit hiljem kulgeb sööstlaskur Kana mäest alla ja annab teada, et kõik teised kadusid ära ja sõitsid ikka totaalselt metsa poole. See on küll mida uut, tavaliselt on meil asjad vastupidi ja metsas on omadega Kana mitte kaardilugejad.

Peale mõningast sumpamist tagasi rajale hakkavad ka teised ükshaaval alla tilkuma. Meritil on eriti õnnestunud sõit ja leiab kuuse alt ühe nutika Ericssoni. Neiu püüab helistada, et ma saksa keelt praktiseerida, kuid kõik katsed luhtuvad ja telefon jäätakse liftimehe kätte. Päeva läbisõit on tublimatel 62km.

Lõpetame me teises mäeotsas, kust peaks otsebuss minema Mayrohfenisse. Poisid olevat seda juba korra sõitnud, sõit pidi olema 30minutit. Otsime siis bussipeatuse ja teeme aega parajaks suusapoes, Kait vaimustub Gore-tex kinnastest ja jääb neid sinna nillima ja uurima, teised on peatuses, üks buss tulebki. Kaidu väiksed jalakesed pole vist kunagi nii kiiresti lipanud, õnnetuseks oli see aga vale buss ja nii lippab ta tagasi poemüüjaga läbirääkimisi pidama.

Õige buss tuleb peagi ette, peatusesse on juba trobikond inimesi kogunenud. Kaisa jookseb poodi, et Kait nüüd jalakesed jälle vatsa alt välja võtaks ja liduma pistaks, teised hoiavad jalga ukse vahel, müüja veel vurtsutab kinnastele poole sammu pealt niiskuse tõket. Tänu ootamisele jäid enamus oma kohtadest bussis ilma ja olid litsutud näoga vastu klaasi, bussis oli “paar” inimest. Ja see ei olnud ainuke peatus, sel teel. Õnneks said ka püsti seisad järgmises peatuses istuma, kust tuli peale hunnik purjus karjuvaid venelasi.... see sõit venis kui nätsukumm, 1,5h hiljem olime jõudnud Mayrhofenisse. Seekord me Evensit ei tüüdanud ja jalutasime ise oma kodudesse.

Õhtu kulgeb Multivani sviidis, Kanale tuunitakse uus soeng, enne Borati kostüümi selga tõmbamist ja linnapeale klubisse minekut.