Sunday, February 12, 2012

1. mäepäev läbi MultiVanTeam pilgu

Poiste(Janu, Vatsk, Iff, Kana) plaan oli minna kella 8se kondliga üles, et teha Penkenil lillade ring(kaardil lilla värviga näidatud track, mille peaks keskmine sõitja
läbima ühe mäepäevaga). Hea plaan oli, but but but- hard to do. Iff, jutu järgi raske unega poiss, hakkas hommikul juba 7 ajal teistele ajudele käima, kui pidi ametlik
äratus olema. Tubli poiss, istu 5. Tal jagus vähemalt energiat, et teised väsinud poisid maast lahti peksta. Hommikupudru valmistas Jano.

Tõstukile astusid kõvemad Maarjamaa poisid nats enne üheksat. Kõikidel väga asjalikud näod peas.
Eelneva öö seiklused....
Kuidas sai restroomi ukse ette kahtlasest vedelikust loik ja miks oli ahju plaat koos kühvliga jõudnud hommikul kella 4ks restruumi põrandale??? Esimene öö oli müstiline ja kuna pold kedagi, kes oleks fokusseerinud, siis las ta olla. Neegri jalgpall on fookuses. Mayrhofeni poole sõites sündis ka tripi hümn, sex-sex-sex-sex.

Harakiri oli üks suur mull, tõstukiga üles sõites vaatasime et, davai otse alla. Kõik tulidki otse alla lumepilves ja oli raske aru saada, kes on kes. Mäel oli neli
pruuni triipu, järelikult tehtud!

Nõlv oli täiesti jäine, kant absoluutselt ei pidanud.
Ilmatade on nagu eestis, vastavalt altituudile -20 vs päikesepõletus päikse käes.
Päeva püänt oli viimane laskumine mööda katkendliku joonega skirouti nr 1. Alguses poisid ütlesid, et davai chillime, osad viskasid tobid ette, mõistlik. Video(tuleb varsti üles) räägib päeva viimasest
laskumisest ja suusakepi profiil Iffi näokujuga(suuskuri pikali sõitmise eest saadud preemia) lõpetas seiklusterohke ja 67km läbisõiduga mäepäeva. Kiireim oli iff
130km/h, keegi ei pannud teda isegi mäel tähele, kihutas aint, tänu GPS-le. Eks jook andis talle julgust. Ainuke keppur meie seast(Kana), muutus peale esimest laskumist nii julgeks, et tahtis hakata laudureid jalust maha sõitma. Selline nahhaalsus maksab tavaliselt valusalt kätte, kana lendaski rajalt tänu gravitatsioonile välja, joodiku õnn, et seal 100m vabalangus ei olnud. Jälle teistele rummi võlgu, sest kõik kukkusid tänu kõhukrampidele.

Eelmisel õhtul targutas El Guido, et lillat tracki saab sõita Ahornil, El Vatsik väitis, et Penkenil. Kokkuvõtes, Guidsi kohustus oli sebida 0,5L rummi. Märgime ära
ka, et 22,5% kirsirummiliköör ei ole rum. Kaebame Guidsi tarbiakaitsesse.
Evens & Tsiki olid hommikul suht piilud(oleme ausad, ..... täiesti kutud).

Õhtul muljetasid oma seiklusterohkest mäepäevast- Eevan(Evens) küsimuse (kaua üks laskumine
aega võttis) peale öeldi 2 koma midagi(tundi vist). Hiljem tuli välja, et oli sisukas mäepäev- üks laskumine ja läbisõiduks 9km- meeskond andis hindeks 0+.
Eraldi ikkagi märgiks veel ära, et päeva märksõnaks sai viimane laskumine, kes sai endale sellised hüüdnimed nagu Lõpuboss alias Lõpukoll(Lõpugoal). Järgnevatel päevadel
hakkasimegi otsima nn päevanaelasi, mida kutsusime Lõpukollideks.

Monday, February 6, 2012

5.02 - pühapäev, esimene mäepäev

Äratus kell 7:30, kuigi elevil silmad olid juba ammu enne seda lahti, hommikusöök, mis eelmisel õhtul leitud külmkapi sisu järgi tõotas tulla tsehhilik, osutus vägagi okeiks! Amps ja ettevalmistused mäeleminekuks, vahepeal oli uuritud et väljas on krõbe pakane ja temp on -20, brrrrr. Selga sai tõmmatu kõik riided, mis kaasa oli võetud. Väljas tegime kõne ka Multivani seltskonnale, eelmisel õhtul oli kokkulepitud et meeting point on kl 9 gondli all, kuid mis selgub, seltskond on juba ammu gondlis ja kohe mäeleastumas, toredad sõbrad küll! Evens “esimese õhtu mees” on niivõrd out, et jääb koju põhkude vahele ja kuulu järgi ei välja sealt terve päeva vältel. Võtame kodu gondli Penken ja tõuseme üles mäkke, kus hakkamegi müttama.

Ilm on ilus ja päike särab, külma on vaid nii et nina tahab peast kukkuda. Esimeseks laskumiseks osutub üpriski järsk punane, mis võtab nii mõnegi jala värisema, see peaks ju PUNANE olema, Kaisal läheb kant poole mäepeal alt ja lohiseb siis nii kümmekond meetrit, kuni saab pidama, sellist nalja on küll vaid järskudel mustadel nõlvadel juhtunud.

Lepime ka teise maja rahvaga kohtumispaiga kokku ja peagi näeme Jano sinist tagumikku, temp näitab -17c, tema järel veerevad kohale ka teised töllerdised, ühe silmad rohkem kinni kui teisel, kuigi ädiseima tiitli peab küll kanale andma! Kurdab ta veel poole päeva pealgi, et silmadel on valus ja oli siis vaja nii palju promille eelmine õhtu tarbida. Enne kohtumist oli ta kehvanägemise tõttu ka üle raja serva sõitnud ja lund maitsnud, kepid taeva poole.

Kadril ja Kaisal saab neist peagi villand ja minnakse oma teed, terane silm leiab lebo toolid, päike paistab ja mõnus on olla, esimene suurem shooting, check!
Lemmik mäejoogiks saab vahukoorega kakao, just nii, ei mingit promilli, vaid 100% tagumiku suurendajat!

Siis siirduvad ka nemad tüüpide tolmus suurele 150inimesega gondlile, mis viib neid kõrgele kõrgele, kust avaneb ahetama panev vaade. Shooting vol 2, check!

Lõunaajal läksid chickid samasse lebopaika, teheti kõne ka tüüpidele, kaugel nad on, sihtkoht oli sama kuid hetkel viibisid hoopis teises orus. Kadri ja Kaisa tegid lõuna, kuum kakao vahukoorega mmmm, mõnus. Enam nii mõnus ei olnud, kui lõuna oli tehtud ja tüüpe ikka veel näha polnud, võttis päris jahedaks. Lõpuks näeme juba tuttavaid piparkoogi mehikesi mustalt nõlvalt laskumas, Guids teeb vahepeal huvitava kukerpalli, maandub ja laseb, edasi osav! Guids ja Kana võtabad lõuna sappa, teised lähevad proovivad Harakiri nõlva järgi, Kadri ja Kaisa ajastavad oma tõstuki sõidu nii, et oleks miskit põnevat näha, väga hästi neil ei läinud, nagu hiljem selgus siis järsu 78%, künka olid kõik 3 tüüpi tagumiku peal tulnud ja ülejäänud enam vähem. Õnnestus neil vaid näha, kuidas Jno veidi mäge kündis. Üldmulje mäest jäi tagasihoidlikuks, nothing special...

Chickid avastavad teistpoolt orgu, seal on juba täitsa mõnus, kõigest -7, varbad ja sõrmed ärkavad taas ellu. Plaaniks võtavad nad enne tipptundi proovida laskuda mööda hooldamata rada F linna, et sealt bussiga koju saada, õigest teeotsast minnakse aga mööda ja kuna jalad ei ole enam esimses värskuses siis minnakse Gondlile, et ühestükis alla jõuda.

Saba on meeletu, liftide sulegmiseni on jäänud 1,5h ja juba oleme me kindlustanud 20minutilise sabas seismise, et alla orgu saada. Kait saadab sõnumi ja soovitab Kaisal pigem gondliga alla minna kui Penkeni orgulaskumise rada tulla, algus pidi ok olema kuid siis kisub künklikuks. Kümme minutit hiljem tuleb järgmine sõnum “Mine kindlasti gondliga!” Võtab pisut murelikuks, paratamatult hakkab mõte rändama, mis nüüd kellega juhtus...

Chickid sõidavad gondliga rahulikult alla ja alustavad missiooni, postkaart ja mark, ühest bussist väljuvad ka väsinud Kait ja Guids, mõlemad ühes tükis, kivi langeb südamelt. Päris täpset pilti chickid siiski ei saa, mis seal siis nii hullu oli. Väike poering ja kodusse, kuuma showeri alla. Guids ulatab chickidele oma kaamera, et naljakaid koduvideoid tahate näha? Nüüd said chickid väga hästi aru, mida tähendas sõnum, minge kindlasti gondliga, päris naiss inimvarede laskumine oli see penkeni kodurada, seda, ei suutnud üksi hing läbida, ilma vähemalt ühe kukkumiseta ja need kukkumised ei tundunud just valutud olema. Samas oli vaatepilt ka päris naljakas, tüübid olidki, põhi jääraja ääres istunud pool tundi ja itsitanud teiste õnnetuse üle, mitte et enda tagumik all tuld lõi. Guids tahtis tark olla ja võttis laua alt, et tipa tapa tulla, kuid see kiilakas seal mäenõlval niitis ta jalad ja nii sai alguse üks pikem liug, kinnas hammastevahel, laud kaenlas ja teelt haaras ta kõiki, kes vähegi apetiitsed välja nägid, ise läbi hammaste põrisedes sorrrrrrry. Ühe suuskuriga sai kohe pikemalt kaelakuti liugul astud.

Õhtusöögi otsustame väljas teha, esimene õhtu saab kõht täidetud pizzabaaris, ei olnud just tavaline peetri pizza, tsipa suurem nagu.

Väga hea oli, Kait sööbki end nii üle, et temast enam sel õhtul asja pole ja nemad Kaisaga jäävad kodusse Animal planetilt pärdikute elu vaatama. Guids ja Kadri siirduvad Multivani apartmenti päeva muljeid jagama.

Ka Heli pidasime reisi ajal meeles :)


Saturday, February 4, 2012

MultiVanTeam kohal

multivan startis sauelt 3 veebr kell 21. Ööbimispaika planeritud kohalejõudmise aeg pidi olema 5 veebruari kella 12ks.

Seega meil oli varutud piisava varuga aega, 30h asemel 40h juhuks, kui peaks tekkima mingeid tõrkeid või ettearvamatuid apsakaid. Kuni Pärnuni olid poisid ilusti
viisakad ja viksid, kuid siis otsustati ühiselt, et peab hakkama valmistuma juubeli saabumiseks. Ja nii see kork pealt kadus.

Juubeli saabumine kestis läbi Läti, Leedu ja Saksa sõites. Piduliste hilisemate meenutuste kohaselt ei pandud seekord Poolat tähele ja nende arvates oli tekkinud uus
Leedu-Saksa riigipiir. Autojuhid siiski väitsid, et Poola pidi veel endiselt olemas olema. Eks tagasiteel täpsustame selle pisiasja. Järgneva kahe öö ja ühe päeva
jooksul juhtus imelisi asju. Pidulised tõdesid lauldes korduvalt Ketteri eestvedamisel tõsiasja, et me kõik jääme vanaks. Nagu oleks vähe veel selle haava peale soola
valatud, aitähh poisid. Siiski nad heastasid juubilarile vanuse pideva meeldetuletamise, kutsudes reisisaatjaks üllatusesineja Borati isiklikult.

Vahetatud sai palju infot erinevate kultuuride ja eluharjumuste kohta ning jutuajamised olid väga huvitavad ja harivad. Tõenäoliselt see oli ka üheks põhjuseks, miks
Poolat tähele ei pandud. Eks Boratiga suhtlus ja sellele eelnenud väsitav sõit oli reisiseltskonna niivõrd kurnanud, et peale Leedu-Saksa piiril Borati väljumist enam
väga kaua keegi vastu ei pidanud. Kiitma peab muidugi tublisi autojuhte Evensit ja Tsikit, kes vaatamata sellele, mis bussi tagumises osas sõidu ajal toimus, meid
ilusti sihtpunkti toimetasid. Saksa autbahni peal saime ka bussil rehvi vahetada, õnneks oli ilusti varuratas olemas ja terve.

Üks vahejuhtum toimus ka ühes besniinijaamas, kus saksa Polizei bemmiga kohale lendas ja dokumendikontrolli tegi. Iffi id kaardil oleva pildi kohta osati öelda vaid
OPPPAAA.

Oma majutuspaika jõudsime kella 13ks sealse aja järgi. Kuna meil alguses oli majutus planeeritud neljale, aga läksime 6kesi, siis pidime selle eest 70eur kamba peale
juurde maksma, kui lõppkokkuvõttes oli ikkagi super hind sellise majutuse eest Mayrhofeni südames.

Makaronid keema ja esimene maitsev roog jälle söödud. Seejärel tutvusime Mayrhofeni elu-oluga, internetiga selles külas parimad lood ei ole lõpuks leidsime Cafe Tirol,
kus degusteerisime õltsi ja Evens hirmutas inimesi. Mäepiletid said ka järgmiseks 6ks päevaks ära ostetud. Õhtul viskasime põgusa pilgu ka ööelule, leidsime 2 lokaali.
Positiivne üllatus oli see, et kumbassegi sissesaamiseks ei olnud vaja piletit osta ja hinnad ka täiesti mõistlikud.

Bussi minek ja jõudmine

Koguneme Ülemistel, Kadri ja Guids on ammu kohal kui Kait ja Kaisa alles oma sohvrit Heli ootavad. Ilm ei ole just autojuhi sõbralik, iga foori taga on tükk tegemist, et liikuma saaks. Koguneme bussis, kus meid on eesootamas ~5 tartlast, lisandume meie ja veel käpu täis tallinlasi. Lehvitame Helile ja asume liikvele. Võtame kohad tagarea ees, igaüks laiutab kahel kohal. Rummipudeli kork avaneb ja sõit on alanud, poolel teel hakkab kalkuleerimine, kas jõuame Pärnusse nii et saaks joogivarusid täiendada enne 22 või kukub kell enne. Loeme minuteid, jõuame parklasse 10 minutit enne 22, Kadri teab kohe, kus suunas tuisata, kõik tahetu saab ostetud ja oleme tagasi bussis 21:59. Vahepeal on buss täitnud inimestega, kuna meie kohtadel olid asjad, kuid ei mingeid nägusid siis jagasid kõik end teadaolevatele tühjadele kohtadele ja nii õnnestuski kõigil meil viimase 3 rea omanikel endale hõivata 2 kohta per face, sobib!

Järgmine peatus Uulus, teeme kõne ka teistega, kes jõudsid just Pärnusse ega ole meist kaugel. Tsau Eesti ja tere Läti, toimub pinnapealne vennastumine. Esimsena on out Kadri, kes sai kiirelt ka neti/telefoni näppija kuulsuse, kui aitas ühe neiu ifööni seadistada nii et ta meeletut telefoniarvet kuulõpus ei saaks.

Vahelduva eduga käib uni ja rumm, bussi keskosa on kõige valjemalt kuulda, läbivad teemad on Eesti jalgpalli ja Vändra Aveli...

Kella 8 paiku hommikul on tervituskõne, keerame kellad õigeks, tere Poola! Aknast avaneb vaade kahele päiksele, mis imelik koht see Poola küll on??

Kait avastab, et on oma saiad laiaks maganud :(

Igaüks lõbustab end kaasavõetud mänguasjadega, ristsõnad, angry birds, cut the rope. Kait mängib GPSiga ja Kaisa vaatab sõpru!

Lõuna teeme Poola palkmajas, koht on lahe, toit odav, massiivselt suur ja halb, hiljem on bussis palju ägisemist.

Mida kilomeeter edasi seda vähem on lund, tekib juba väike hirm, kas mäel ikka on piisavalt lund. Kuuleme uudiseid Eestist, kus külmakraadid on üle -30*C.

Peale piiiika Poolat jõuame Tsehhi, kiire varude täiendus, juba tuttavas Tescos, kus enamus juba teab mis on hea ja mida peab ostma. Crossaintid ja suitusjuustukerad on minevaim kaup. Enne poodi minekut lugesid bussi dzentelmenid kõik naised üle, kes kõik said siis poest kingituseks 3 pähklit, mis olid eraldi pakitud koti sisse, poor kassapidaja pidi need kõik eraldi kaaluma, aiiia!

Pargime end Brno kesklinnas, Slavia hotelli ette ja majutame tubadesse. Hotellis peatub ka „paar“ koera, linnas on vist mingisugune koerte näitus käimas, veel kl 10 õhtulgi võib koridoris kuulda ja näha karjuvaid venelasi, kes oma koeri patsutavad.

Guids ja Kadri jagavad tuba kus on suuuur master bed ja väike kitsuke diivan, arvake ise, kumb kumma küljealuse saab.

Hommikul on täitsa mõnus ärgata puhanuna, Kaisa laseb wc pirni läbi, kuid kogenud reisijana võtab ta kotist taskulambi välja nii et miskit tegemata ei jää. Hommikusöögiks on taldriku täis sarvesaiu, Bon apeti!

Jätkame sõitu mägede poole, nüüd on juba täitsa tore sõita, aknast on mida vaadata, mäed ja lumeolud paranevad iga kilomeetriga. Teised jõuavad lõunaajal sihtpunkti ja pommitavad bussirahvast tihedate kõnedega „Are u here yet?!!“ Peale Tsehhit on Eikelleimaa, kus käime Tax Free Shopis, Milka saab siit 1€ga ja vedeliku hinnad ei jää ka väga alla.

Lõuna teeme maitsvas kiirtee söögikohtade ketis Rosenberg, kus magustoidulett võtab igal näol suu nirisema.

Õhtul 19 ajal jõuame oma Mayrhofeni koju!

Friday, February 3, 2012

Tsehhi

Kadri ja Guidsi tuba, arvake ise kumb kummas voodis magab :-)


Thursday, February 2, 2012

MultiVanTeam ettevalmistus, eelarve ja planeeritav mineku marsruut

Shiiiit, jeeess, mitte autoga aga MultiVaniga! Alguses oli sauekaid 4, aga kuna Evens ükspäev juhtus helistama, siis sai ta ka kutsutud ja juhtumisi oli tal minekuks vajalikud 4 ratast ka olemas, sobib. Kuna bussi mahub mõnusasti 6 tegelast, siis leidis Evens meile ka 6nda istmesoendaja Siki, keegi peab ju meesperet toitma ka. Selleks ajaks tegelikult oli meil juba majutus bronnitud, neljale inimesele, õnneks võtsime majutuse varuga, appartementi peaks mahtuma 6 nägu(60m2). http://web.deskline.net/zillertalapp/en/show_accommodation/ZIL/671b8360-8434-4e02-bcc5-83c1300a0bee/ferienwohnungen_sch%C3%B6nblick?AspxAutoDetectCookieSupport=1
Eks paistab, kas meid majutusse sisse ka lastakse kokkulepitud summa eest(630eur) 6kesi, mängime selle peale, et meil on iga päev nn 2 sõpra külas. :) Igaksjuhuks võtame täispuhutava madratsi kaasa.

Nädalake tagasi oli ka väike koosolek, kus arutasime mida kaasa võtta ja jagasime ülesandeid, kes miskit orgunnib. Levi söögilisti(4 A4 pikkune nimekiri) võtsime enda tripi söögivaliku põhjaks, tõdesime, et Levil käisid gurmaanid. Meil jäi järele veerand A4, leidsime, et teised asjad läheksid lihtsalt pahaks või tooksime koju tagasi, kuna nendest ei oskaks ja ei viitsiks keegi nagunii midagi teha :)
Meie söögimenüü järgmisel nädalal-
makaronid konserviga, hommikuks hapukurk ja maitsestamiseks sidrunipipar.

Lauad määritud, kokku pakitud, joogid ostetud, LET THE SHOW BEGIN!

Eelarve näkku-
Transport(kütus, teemaks, auto kulumine) 125eur
Majutus 126eur
Mäepilet 205eur
Nädala söök 50eur
-----------------------
kokku 506eur

Jooke me ei arvesta, sest kodus jooks need nagunii ära.

Planeeritav minek- puhtalt eelnevate aastate kogemuse põhjal valisime Berliini kaudu mineku, peale Warssavit on pikemalt kiirteed ja Saksas teadagi head teed, ning peale Münchenit on üks salatee, kus ei pidavat ummikutes passima. Laup on ju Alpikülades sisse ja väljarände päev.





Neljapäeva õhtul kell 20 on start ja kohale peaksime Mayrhofenisse jõudma laupäeva hommikul millalgi. Eks paistab palju tee peal sõber WIFI-t kohtame, et tegemistest märku anda!
Kui veab, siis üks töllerdis saab oma juubelit pidada Lätis, Leedus, Poolas ja ehk ka isegi Saksamaal, kui jõuab!

Wednesday, February 1, 2012

Eelinfo

Sügisel 2012 aasta lauatripist rääkima hakates oli aasta alguse juttude põhjal eelistatud sihtkohaks planeeritud Itaalia dolomiidid.
Erinevad seltkonnad suhtlesid, mõtisklesid, vaatasid rahakotti, jne jne... kuni lõpuks nagu ikka suurt initsatiivi kuskilt ei paistnud, samuti mingit kollektiivselt otsust ei sündinud. Masu vist endiselt kestab ja enamuse eelistuseks ja reisi planeerimisel kõige tähtsamaks komponendiks jääb ikkagi tripi võimalikult väike HIND. Selle tulemusel hakasidki mõned tublid töllerdised säästureisi põhjamaale Levile orgunnima.

Lahtine aga oli endiselt, kas tuleb ka reis suurtele mägedele ja kes seda orgunniks? Vaikus... Kuna levi orgunn oli võtnud kogu auru, aga agaramad töllerdised ainult Levi tripiga ei leppinud, siis pöörduti vanade sõprade juurde Oleraist, kellega käidi 2010 aastal bussireisiga Austrias St.Antonis. Uuriti mis sõbrad pakuvad ja tootekataloogist leiti Itaalia dolomiitide asemel vanad armsad Austria alpid, seekord Mayrhofeni küla pilgu läbi, minek bussiga.

Mõne sauekandis elaval töllerdisel oli aga kindel plaan minna mäele lennukiga, eelmiste aastate piinarikkad mööda maad minemised olid veel liiga värskelt meeles vist. Asutigi otsima erinevaid võimalusi, kuni tuli mõte minna samal ajal samasse kohta, kui teised bussiga. Mayrhofenis ju käidud ainult suvel, kui sai sõita ainult Hintertuxi liustikul. Kuu aega kalkullimist ja erinevate lennufirmade pakkumisi oodates selgus kahjuks tõsiasi, et lennukiga minek(lennureis+autorent) on suurusjärk paarsada eur kallim, kui näiteks minna oma autoga mööda maad. Samuti on lennukiga minnes orgunni piisavalt palju rohkem.

Shiiiiit ma ütlen, eks rumm peab siis kompenseerima selle piinarikka 30+ tundi mõnusal autoistmel.