Läbi sai!

Äratus kl 6, köögitoimkond on end meie pärast varem üles ajanud, et eestlastel ikka kõhud enne minekut täis sööta, enamusel muidugi isu puudub, kuna pohmell hakkab tuure võtma, mõni tuleb otse linna pealt hommikusöögilauda.

7:05 pidi buss ees olema, kuid jõuab 20, ju siis oli ka bussijuhtidel raske hommik. Pakime end kokku ja asume liikvele.

Multivanil oli plaan 9st liikuma hakata, laupäeviti on see tipptund ja nii võttiski 100km läbimine aega 4 tundi.

Austria, Saksamaa, Austria, Eikellegimaa, Tsehhi, Poola. Bussi väike ekraan näitab meile filme filmi järel, õhtu lõpetab Ürgmees, mille taustal kogu buss lõkerdab. Ööbimine on nagu ikka kuskil karu tagumikus. Linnapeale mineku plaani võis heaga maha matta, kuna nähtavusulatuses ühtegi linna ei paistnud. Hotell ise oli Poola koht täitsa ok, pool remonditav nagu ikka, siin maal käib suur ettevalmistus suviseks EMiks.

Pühapäeval jätkame kust pooleli jäime, hommikusöök on samuti täitsa rikkalik Poola kohta, oleme ju harjunud palja vorsi või saia ja võiga, seekord on ikka uhkem valik. Sõit jätkub Poola, Poola, Poola, Poola, on endiselt suur ja kole, kuigi Varssavi kesklinnas on juba täitsa tänapäevased klaasmajad kerkinud ja suuuuur H&M on ka bussiaknast nähtav, areng!

Leedu piiril on rõõm suur, kodu pole enam mägede ja Poola taga. Kiirest bensupeatusest kujuneb pikem burksi peatus, kuna eesolev Leedu palkmaja menüüst ei vaimustu meist keegi, Kait vaid mõtleb oma šnitslist.

Tagasisõit kujuneb oluliselt kiiremini ja vaiksemalt nagu ikka kombeks on. Peagi ongi Läti piirini jäänud vaid loetud kilomeetrid ja lubatud peatus palkmajas, Kait saab oma oodatud šnitsli, peale seda ei ole ta nägu aga kaugeltki enam nii rõõmus ja ootusärevil, siiski võiks öelda, et ootusärevil ta on, kuid see miski ei taha sugugi temast väljuda...

Multivan on peale pikka kihutamist jõudnud kodusse, kell on selleks ajaks saanud 19:00 pühapäeval.

Buss ületab Eesti piiri ja muutub hiirvaikseks, kõigil nutikad föönid näpus. Pärnus jätab pool või rohkemgi bussi meid maha, järgmine planeeritud peatus - "Hiiu bussikas".

Kell lööb ette 00:04 esmaspäeval, kui Guids astub bussiuksest oma 5 kotiga välja ja lõpubossina koperdab, mis ta koperdab aga kõhuli ta käib, korralikulti nii, et limps lendab lumehunnikusse ja prillid lumised peas. Vägev lõpetus ühele vägevale tripile!


Omaltpoolt arvan et reisi parim osa oli, et bussis oli 30+ inimesest ja neist 9 olid naised, seetähendab, et kõik peatused, mis olid, võisid naised rahulikult otse kabiini jalutada kui meeste kabinetis oli 5-tüübine järjekord, luksus!

10.02 - reede, viimane mäepäev

Vaade väljas on hägune nagu ilmateade lubas, esimest korda selle tripi jooksul võtavad kõik vabalt ja lubavad paar lisaminutit und ega torma mäele. Kell 10 ollakse Penkeni all gondlil. Kait ja Guids kohtavad gondlis Kana sebitud Eesti chicki, poiss oli kõva eeltöö teinud, kuna neiu teadis kõigest kõike. Kadri ja Kaisa imetlevat kaskadöörist metskitse, kes kaljuseinal kuuske närib.

Teise maja rahvas liikus Green Line bussiga Hintertuxi poole, Eggalmi mäele, et seal populaarset kelgutamist proovida. Kahjuks aga selles piirkonnas oli kelgurada suht lühike ja otsustati kelgutamise proovimine jätta järgmise reisi teemaks. Teised teevad lemmikradade tiiru, Kadri saab 27 ja Kaisa 7, Kait teeb tiiru pargis.Sõidame suure gondliga üles ja hakkame samuti Eggalmi poole seiklema. Ilm on vahepeal üllatavalt mõnusaks muutunud, pole küll parim lahendus, kuid nähtavus on ok ja päikegi näitab end aegajalt. Sõidame mõnusat käänulist metsarada alla orgu, ka Guido hakkab lõpuks oma kitsa raja hirmust üle saama, seekord ei ühtegi persekat. Viimasena jõuab ta siiski, kuid nagu selgub, tegi ta rajal dzendelmenilike lükkeid, lastes suuskureid mööda ja viis vanaprouale kaotatud suusa jne.

Väike kontrollkõne teisetega ja liigume Eggalmi keskuse poole, orgu saamiseks on vaja analoogne käänurada läbi teha, mis osutub päris lahedaks, 3 sõiduteega ristumist ja nikerdamist majade ja lautade vahel. Viimasest annab hästi aimu ka “värske mäestikuõhk”. Poole laskumise pealt haarame ka Iffi kaasa. All selgub, et teised töllerdised on teise gondli all, mitte et siin külas ainult 1 gondel pidi olema... Mis siis ikka, uuesti üles ja uuele katsele, Iff teeb meile lehva ja siirdub kodupoole, tema laskumised on seekord tehtud ja aeg minna Kanaga juuksurit otsima.

All orus kohtume Jno ja Riistaga, teeme lõuna, ühel magusam kui teine, siin sai ise lausa vahukoore hunniku kakaole lasta, mmmmmm.
Riist ja Jano hüppavad lumes ringi.
Teeme veel mõned laskumised, Guids ja Kaisa lähevad koduteele, teised müravad ja müttavad rajast väljas pool.
Koduteel olevad Guids ja Kaisa laskuvad uuesti laudarada ja Kaisal õnnestub jälle korralik kolari jääl teha oma niigi paksule ja sinisele põlvele, aiii! Guidsi tagumik ei jää ka märgistamata!
Ülejäänud kodutee on vähemalt Kaisa jaoks väga vaevaline, üleval pool on ka kõva tuul, mis pidurdab laskumisel kohati hoo täitsa kinni. Võtame tooli üle Harakiri ja itsitame kõiki neid uljaid, kes seal püksitagumikku kulutavad (ise sinna loomulikult ei läheks ka peale makstes aga teiste üle on ikka tore itsitada).

Penkeni gondliga alla ja shopinguring linna peal, kaugele ei jõua kui Evens ja Siki uhkelt Tom Tailori kotiga vastu tulevad, saagiks tutikad teksad Evensile. Vahetame muljeid, Evens näitab Kana viimast soengupilti. Nimelt Kana käis juuksuris, kuna eelmisel päeval alustatud soeng jäi aparaadi aku tühjaks saamise tagajärjel poolikuks.
Ka teised tulid peale puudri otsingut viimase gondliga Penkenilt alla ja lõpukolliks otsustasid teha korraliku Aprés ski IceBaris. Polnudki siiani ju veel ühtki korralikku After Skid teinud.
Poodlejad näevad koduteel tuttavaid laudu IceBari ees, sees ootavad meid juba näpud püsti töllerdised, teeme puusanõkse ja üürgame Aprés Ski hümne, Kaisa annab peagi alla, varbad jääs ja suusariided ahistavad sinist põlve, kodune kuum dušš on hindamatu ja nii ta lähebki, et siis hiljem peotiirule siirduda. Showd sai Icebaris piisavalt, enne, kui teised üleni higistena suusariietes sealt lahkuti. Kes meessoost kunstrindadega Helgat tahab näha, siis IceBar on "must go". Viimase päeva enim mängitud lugu oli Lords of the boards.
Kahjuks jääb aga hilisem tiir ära, käsnastunud Kait ilmub paar h hiljem ja kukub kohe norskama. Guids hüppab samuti pokseri väel ringi ja Kadri ei andnud lootuski koju tulemiseks veel 21 ajal (After skilt) ja sinna see peotiir jääbki.

Hommikul aga selgub, et korisev kõht ei lasknud Guidsil magada ja ta läks Evensi saadetud sõnumi peale teise majja (Evens-> Jno, kl 19: “Makaronid on valmis, roomake koju”). Ka Kadri roomas otse Aprés Skilt teise majja, kus Guids tegi talle varustuse checki, mille käigus selgus, et pooled asjad olid kluppi ununenud ja nii tuligi juba käidud rada jälle ettevõtta. Puffist pidi ta siiski loobuma. Hommikul aga selgus, et kadunud puff oli hoopiski Kaidu taskus, seega lõpp kokkuvõttes kogu varustus, check!

9.02 - Neljapäev - 5. mäepäev Zillerdal

Ennustuse kohaselt peaks olema selge päiksepaisteline ilm, kuid mida me näeme aknast on pilv pilves kinni ja eelmise päeva soojus on ka karu tagumikku kadunud.
Nagu plaanitud võtame ette teekonna Zillerdali, seekord jõuab ka teise maja rahvas õigeaegselt rongijaama.
10Minutiline rongisõit ja bussike otsa ja olemegi gondli juures. Plaaniks on suunduda pargi poole, kus peaks siis õhupall olema. Park on ja piiiikkk ankur on, kuid mida pole on õhupall, vaid kasutatud lõtv kumm, millele kindlasti hüpata ei tasu. Osavamad jäädvustavad oma kurvid BMW slaalomirajal. Pikk ankur üles ja jätkame teed Zillerdali laskumistel.
Iff läks lolliks ja hakkas kihutama jälle. Lõuna ajal näiteks keegi ei pand isegi tähele, et söögi ajal käis ta vahepeal üle helikiiruse all ära, gps näitas max kiiruseks 1024m/s.
Päeva nael oli ema ja kana romantiline eelmäng kahesel tõstukil kui emast sõideti tõstukiga üle. Teised said teada, miks aeg-ajalt tõstukiga sõites tõstuk seisma jääb. Poole päeva peal tegime ka grupiviisilise offroadi (va kana), parimaid ebaõnnestumisi aplodeeriti peakohal sõitvast tõstukist. 5+ sest ühtegi laudurist argpüksi ei olnud, kes poleks julgenud rajalt eemale tulla, kepparid(kana) ei lähe arvesse.
Guidsil on täna eriline ora tagumikus, täna on ta Kadri asemel juhipositsioonile asunud, nii et aeglasemad hing paelaga kaelas järgi lohisevad. Kaisa, kelle niigi sinine ja turses põlv paneb valu suudab sellele uue põntsu anda päeva lõpetuseks ja jätab viimase laskumise vahele. Kõik teised ruttavad viimasele gondlile, et veel üks laskumine teha, 20 minutit hiljem kulgeb sööstlaskur Kana mäest alla ja annab teada, et kõik teised kadusid ära ja sõitsid ikka totaalselt metsa poole. See on küll mida uut, tavaliselt on meil asjad vastupidi ja metsas on omadega Kana mitte kaardilugejad.

Peale mõningast sumpamist tagasi rajale hakkavad ka teised ükshaaval alla tilkuma. Meritil on eriti õnnestunud sõit ja leiab kuuse alt ühe nutika Ericssoni. Neiu püüab helistada, et ma saksa keelt praktiseerida, kuid kõik katsed luhtuvad ja telefon jäätakse liftimehe kätte. Päeva läbisõit on tublimatel 62km.

Lõpetame me teises mäeotsas, kust peaks otsebuss minema Mayrohfenisse. Poisid olevat seda juba korra sõitnud, sõit pidi olema 30minutit. Otsime siis bussipeatuse ja teeme aega parajaks suusapoes, Kait vaimustub Gore-tex kinnastest ja jääb neid sinna nillima ja uurima, teised on peatuses, üks buss tulebki. Kaidu väiksed jalakesed pole vist kunagi nii kiiresti lipanud, õnnetuseks oli see aga vale buss ja nii lippab ta tagasi poemüüjaga läbirääkimisi pidama.

Õige buss tuleb peagi ette, peatusesse on juba trobikond inimesi kogunenud. Kaisa jookseb poodi, et Kait nüüd jalakesed jälle vatsa alt välja võtaks ja liduma pistaks, teised hoiavad jalga ukse vahel, müüja veel vurtsutab kinnastele poole sammu pealt niiskuse tõket. Tänu ootamisele jäid enamus oma kohtadest bussis ilma ja olid litsutud näoga vastu klaasi, bussis oli “paar” inimest. Ja see ei olnud ainuke peatus, sel teel. Õnneks said ka püsti seisad järgmises peatuses istuma, kust tuli peale hunnik purjus karjuvaid venelasi.... see sõit venis kui nätsukumm, 1,5h hiljem olime jõudnud Mayrhofenisse. Seekord me Evensit ei tüüdanud ja jalutasime ise oma kodudesse.

Õhtu kulgeb Multivani sviidis, Kanale tuunitakse uus soeng, enne Borati kostüümi selga tõmbamist ja linnapeale klubisse minekut.

8.02 Kolmapäev - 4. mäepäev Hochzillerdal

Äratus juba vanal tuttaval ajal 7:20, täna hommikul on küll uni magusam kui kunagi varem ja jäsemed kangemad kui Kalevil peale lauavirna tassimist [Kait]. Peale pikemat venimist voodi ja riidekapi vahel jõuab ka hommikusöögile. Kadri teatab, et saabus koju 7:30 ja Guidsil on ka ilmselgelt bjuutisliibist puudu jäänud, Merit ootab alpide maagiat, et ensetunne normaliseeruks.

Sihime endiselt kl 9ks raudteejaama nagu eelmine õhtu sai teise majaga kokku lepitud, et minna Hochzillerdali. 8:30 oleme täisvarustuses õues ja tsipa enne 9 raudteejaamas, rong oli kahjuks 5min ennem lahkunud ja sai pool tundi haigutatud. Selgus, et teise maja inimesed alles jõudsid bussi peatusesse, nibinnabin jäävad nad meie rongist maha ja jäävad uut ootama.

Rongis leiame taas tuttavat bussirahvast, pingnaabrid Tartust ja bussijuhtide bande. Nemad lähevad küll Zillerdali, meie 4 peatust edasi.
Ilm on ilus, päike paistab ja käre pakane on meid maha jätnud.
Võtame gondli mäkke, Guids suudab oma laua gondli tasukusse nii ebastabiilselt panna, et tal on kõva närvikõdi järgmised 10minutit, iga posti juures, kus gondel pisut väriseb on poisil juba külmhigi otsa ees, et nüüd saab lauale lehvitada. Seekord siiski vedas ja laud õõtsus lõpuni oma õigel kohal.
Inimesi on palju ja järgjekorras saab trügida 10+ minutit et tõstukile saada. Teeme esimesed laskumised, peagi leiame ka teised ja hakkame koos mägesid nühkima. Täna on ka Evens meiega, kuid mitte kauaks, paar laskumist ja kadunud ta ongi...nagu tavaliselt.

Tipus teeme grupika ja pikniku, tüübid on paljad ja Kanal püksid lund ja õlu täis.Kana kaob ära ja meie hakkame kodu poole sihtima, Guids võtab missiooni “Kana leida” enda kanda ja teeb iga 20minuti tagant kontrollkõnesid, kuhu tibuke omadega jõudnud on. Kadri, Jno ja Riist lähevad omateed offroadi. Teised seiklevad koduraja algusesse kadunukesi ootama. Rajad on vaalu sõidetud nagu ikka õhtuti, inimesi lendab igas suunas, peamiselt ikka suuskureid, üks koomilisem kui teine.

Kana leiab endale eesti naised, kuid pidur tuleb peale, kui chickid loobuvad õhtusöögi kutsest kuna peavad lapsed magama panema ja siis neid valvama...
Väike kehakinnitus mäebaaris koos jäägerteega ja asume viimast rada vallutama. Rada on kohati päris jäine. Reipamad tuhisevad ees, Kaisa võtab vasaku ääre ja Iff parema ääre sahkamiseks, Merit laseb tagumiku peal keskel. Kana on konstantselt kõhuli, suusad ja kepid taevapoole. Päeva läbisõit 55km.

Orus teeme aega parajaks after skil ja siis rändame rongile, mis hilineb, tubli 15 minutit kana kuulab rööbaste pealt ja enterteinib teisi ootajaid.Jno ja Riist varuvad vahepeal poest „pisut“ rummi ja paar purki pealekat ka igaksjuhuks.

Rongilt maha tulles kohtasime geenat, andsime paar lonksu ja ta oli kohe parim sõber.

Skibus’id on õhtuks lõpetanud ja kutsume Evensi endale rongijaama järgi. Mahutame ilusti 11 inimest + 9 lauda + suusad Multivanni ära, ilma et pagassi ruumi kasutaks, päris ok sõit oli koju! (Üle 5km nii ei reisiks).Kadri on päevast nii out, et kukub kodus kohe unne, teised võtavad pizzabaarist 4 XXL pizzat õhtusöögiks ja liiguvad mõnusa pizza lõhna saatel Multivanni koju. Ainuke erisoovil tellitud pizza jäi loomulikult saamata, selle asemel oli vegepizza brokoliga, Kaisa ei rõõmustanud!

7.02 Teisipäev - 3. mäepäev

Nagu sõnutud, siis ilm on kehva, pilves, sajune ja tuuline. Sellegi poolest on kogu kambaga minek Hintertuxi liustikule ehk lühidalt Tuxi. Võtame kampa ka M&Mi ehk siis Merikese ja Meriti ehk ema ja tütar. Poistel elevust rohkem kui rubla eest.

Kõmbime siis oletatava bussipeatuse poole, lõpuks leiamegi õige koha, kuid oleks saanud ka kodule palju lähemalt bussile astuda nagu selgus. Buss tuleb ja oleme juba õhinas, kuid see bussijuht vaid lehvitab meile rõõmsalt koos teiste töllerdistega bussil, mis on nii täis istutatud, et meie enam sinna ei mahu. Oleme me siiski Austrias, heaolu riigis ja ei pea me kaua ootama, kui juba tulebki uus buss graafikuväliselt, et võtta ka need inimesed peale, kes graafiku järgi sõitvale bussile ei mahtnud. Peale pikemat tiirutamist jõuamegi liustiku alla. Guidsil läheb karuga aega, samal ajal teised salvestavad uusi nägusid ja tagumikke, mida hiljem mäepeal udus otsida. Võtame järjest 3 gondlit mäkke, nähtavus on nullilähedane ja tuul mürgeldas mõnuga, plaanitud rada me ei leia ja orienteerume rajapostide järgi kuna midai muud väga tuvastada ei suuda.Nagu siilikesed udus, rammib Merike Kaisat ja teeb esialgu vaadates kerge lennu ja kõik jätkvad sõitu. Poole laskumise peal jäävad poisid M&Mi ootama, kuid mida ei ole on laudadel Mid, peagi sõidab mööda rajamasin, kust on näha lehvitavaid M&M’e. Alla jõudes nägime, et nina puhta verine ja kunagine hele jope ja kindad võisid oma uue välismusega kõrvalseisjad täitsa ära hirmutada.

Tõdesime, et ei tasu endast suurematega jõudu katsuda, tugevam võidab üldjuhul.

M&M lehvitavad meile praegu ja võtavad asja vähe rahulikumalt paar tundi. Teised müttavad edasi ja imetlevad müstiliselt kõrgeid ja järske vaateid gondlist va Guids ja Kaisa, sisikonna huvides on targem keskenduda muule kui vaatele.

Lõunaajal koguneme söögikohas, reipamad teevad veel paar lisalaskumist, teised lähevad lauajahile. Kaisa saab ihaldatud puuviljasalati, Iff va maiasmokk, sebib endale kohe shokolaaditordi, Guids lööb lauale kodust kaasa võetud sepiku, määrded ja vorstid ja hakkab võikusid vorpima, mille peale kõrval lauast hallipäine vanamees kulm kõveras lõpuks ütleb “this is not normal in here!”, Guids vastav ”I know!”.Ka M&M patseerivad meie lauast mööda ja võtavad samuti kohad sisse, ilm on vahepeal selginenud ja jätkame sõitu juba kõik koos. Rada on ülimalt mõnusaks selle tuisuga läinud ja nähtavus ei saakski parem olla, seda ideaalset olu jätkub kahjuks vaid üheks kaheks sõiduks siis pöörab tuul jälle talumatult tugevaks ja kõrgemad rajad suletakse, halva ilma tõttu, laviinioht. Tuul oli nii tugev, et lükkas Guidsi pikali.
Kana avastab kiirlaskumise, otse mäest alla ja kui jalad hakkavad värisema ja süda püksisäärde kukkuma viskab suures hirmus pikali ja siis jälle otsast peale. Alla külla saab ka siin mööda punktiiri laskuda, põhinedes eelnenud kogemustele ja haigele põlvele otsustab Kaisa alla tulekuks kasutada pigem Gondlit. Seekordne punktiir osutuks aga ohutuks ja lühikeseks, ei valmistanud see kellelegi suuremaid raskusi. Päeva lõpuks näitas läbisõit 57km.
Mäe all tegime ka väikse after ski, leidsime endale laheda punkri ühes suuremas punkris. Kana käristas kõigile 3€ rummikokse, ta ju rahaboss, võitis eelmisel õhtul pokriga 12€.
Väsinuna astume bussile kodupoole, Kana ja Jano nii nunnult jäävad üksteise kaisus bussis tukkuma, väike nire suunurgast jooksmas.
Täna plaanime Multivani majas ise õhtusöögi teha. Guids on lahkelt nõus köögis higistama, elevil poisid kutusvad loomulikult ka M&Mi külla. Teeme korraliku toidu shopingu ja siirdumegi õhtusöögile, mille arve näkku tuli 1,82 eur!!!
Guids kooris kartuleid, kaisa hakkis salatit ja teised rüüpasid jooki ja valetasid üksteise võidu. Valetamisest sai peagi joogimäng, mis vajas tähelepanu, kui ka osavust. Mis vahe on neliveol ja nelikveol kahjuks selgeks siiski ei saanud, kuid Kana sai täis joodetud ja ega teisedki kaugele maha jäänud.
Õhtu lõppes tagumiku välgutamisega peatänaval.

6.02 Esmaspäev - 2. mäepäev

Kella 7 ajal silmad lahti ja vastu särab taas ilus päike, pole enam nii krõbe külm, hommikusöök ja mäevõikud kaasa ja mäele. Avastame Penkeni radu ja teeme ilupilte.

MutiVanTeami apartmenti igas toas äratused korduvalt karjuvad, sellest hoolimata ei ole näha erksaid mäeleminejaid. Pika venimise peale ujus gäng kööki kokku, kes pudru, kes võikud ja Zillertal Arenale minek.

Evens ja Tsiki tegutsesid endiselt terve päeva Ahorni nõlva peal. Zillertali saab minna Mayrhofenist rongiga, rongis natuke juba istudes selgus tõsiasi, et seljakott koos soojarohu ja võikudega oli jäänud raudteejaama ootaplatvormile.

Eks millalgi, kui mahti sinna uuesti minna, siis saame teada, kas lasti veekahuriga pommi pähe ribadeks või ei. Rongiga kohale jõudes pidime veel väikse otsa sõitma skibussiga ja gondliga üles. Kohalikult ässalt offroadi kohta küsides vastas ta ainult, et ahah, snowboarders jah, siis minge parki, pidi väga tip-top koht olema. Nojah lähme.

Krossirada pidi jõudsime BagJump-ni. Peale nn rajavalvuriga pisut juttu puhudes ja lepingule allakirjutades selgus, et hüppa nii palju, kui tahad ja midagi ei pea ka maksma. Kõige olulisem punkt oli lepingus, et esimesel hüppel ei tohi trikki teha. Peale esimesi hüppeid sai selgeks, selle 3m kõrguse kikkeri pealt ei ole võimalik nii üle minna, et trikk iseenesest ei tuleks.

Kana

Iff

Vatsk

Janu

Kahjuks pidi hoovõturajale minekuks kasutama oma enda väsinud jalgu, mis tähendas, et peale 5-6 õhulendu enam meie seast hüppajaid ei leidunud. Ilm oli super, nägu sai korralikult päikest.

Penkeni nõlval, teeme ilupilte ja chillime niisama.

Kella kolme ajal laskus bussi seltskond gondliga alla, Kait tunnistab et on ikka niru küll gondliga alla minna, kuid seda punktiiri tema enam ei sõida!

Külas võtame bussi ja siirdume teisele mäele Ahorni, mis on väike keskus, kuid omab normaalset kojusõidu rada. Pole suurem asi keskus, väike ja lauged mäed, sõidame paar korda rajad läbi, teeme pilte ja alustame lõpulaskumisega, mille pikkuseks on 6 km.

Rada on kohati mõnus käänuline ja kitsas kuuskede vahel. Kait ja Kadri vuhisesid ees, Kaisa naudib mõnusat kruiisimist ja Guids võitleb oma foobiiatega kitsal rajal. Ühel künkal võtavadki viimased lonksu rummikoksi, Guids oli just valusa löögi oma hellale tagumikule saanud. Püsti ja edasi, täiesti süütul, kuid kiirel lõigul on keset rada jää ja Kaisa nüri kant läheb alt ja tulemuseks on üks väga valus ja kõva obadus põlvedele ja kõhtu. Neelatab, mis ta neelatab, kuid see klimp ei jää vaid kurku ja krokodilli pisarad tulevad iseeneset, hoolimata paksudest põlvekaitsmetest on sinised põlved garanteeritud. Edasine allaminek on vaevaline, õnneks shopping linna peal aitab tuju tõsta kuid, aeglast ja lonkavat sammu poodlemine kahjuks ei paranda. Ühes poes on terve riiuli täis nänni Kaidule pühendatud.

Poiste päeva lõpubossiks oli seik, et olime mööda mäge tõstukite abiga läinud oma algpunktist piisavalt kaugele, et enam mitte tagasi jõuda. Plaan oligi sealt bussiga tagasi tulla. Läksimegi ilusti bussile, põhimõttel, et võtame ühe õlle ja vaatame kuhu see buss läheb. 10min pärast öeldi bussikõlaritest, lõpppeatus, kõik välja. Hakkas kohale jõudma, et see vist ei old SEE buss, mis läheb sinna, kuhu meil vaja. Nii me olime keset metsa ja ootasime õiget bussi, mis pidi tulema alles 45min pärast. Peale veerandtundi passimist andis -15c tunda. Õnneks nats eemalt paistis mingi väikse hotelli moodi asi ja otsustasime sinna külmavarju minna. Ilusti võeti vastu ja pakuti jäägerteed.

Peagi olime õiges bussis ja koduküla poole teel. Vot selline lõpuboss.

Guids otsustab hotellist endale 3 päeva neti soetada, parool käes, läheb läbi kabiini ja mis siin ikka aega raisata, logib end telefoniga sisse. Tema ju pole kursis tänapäeva võimalustest ja trikkidest, et on ka selliseid paroole, mis kehtivadki ainult ükskord, ehk siis kõik need tunnid, mis Kait häkkis arvuti ja Guidsi telefoni kallal, et ka arvutiga saaks netti olid tulemuseta. Lõpuks õpetasime pisut joogisele Guidsile teksti "I'm stupid and i used that pin in my fancy phone not in my computer and now i'm screwed" ja saatsime ta uuesti alla uue parooli järgi, kaenlas läpakas ja telefon. 5 minutit hiljem oli Guids toas tagasi uue parooliga. Liiga palju au ei saa talle kah anda, kuna algselt tahtis neiu ostetud 3päevase neti teha uuel katsel 7ks päevaks, kuid Guids parandas, et ostis ligipöösu vaid 3ks päevaks. Õppimisruumi veel on.Kui nett olemas minnakse lõpuks sööma, seekord valime ühe armsa ja pisut uhkema resto, kus kõik toidud näevad välja kui kunstiteosed.

Peale sööki liigume otse Multivani majja ja teeme rahuliku õhtu.